Tänapäevakeelse teksti koostas Claude (Fable 5), Anthropicu suur keelemudel. Vana Tartu kirjakeele mõni koht on mitmeti tõlgendatav ja keeleajaloolane ei ole tulemust üle vaadanud. Kõige ebakindlamad kohad on loetletud tõlkemärkustes lehe lõpus.
Käsu Hansu nutulaul on vanim teadaolev eestlase kirjutatud eestikeelne luuletus. Selle autor oli Puhja köster ja koolmeister Käsu Hans, kes pani laulu kirja 1708. aastal vanas Tartu kirjakeeles. Käsikirjades levinud tekst jõudis trükki alles 1902. aastal.
Laul leinab Tartu hävingut Põhjasõjas. Vene väed vallutasid linna 1704. aasta suvel pärast kahekuist piiramist. 1708. aastal, kui Rootsi vägede surve taas kasvas, küüditati linnakodanikud Venemaale ning linn põletati ja selle müürid lasti õhku. Laulus kõneleb Tartu ise: linn meenutab kunagist jõukust ja kuulsust, tunnistab üles oma patud (kõrkuse, ahnuse ja kaubapettuse), tõlgendab hävingut Jumala karistusena ning hoiatab lõpuks Tallinnat, Pärnut ja Riiat sama saatuse eest.
Allpool on kõik 32 salmi kõrvuti: vasakul originaal Vikitekstide järgi, paremal sama tekst tänapäeva eesti keeles. Tõlge järgib originaali rida-realt, kuid ei püüa jäljendada riimi ega värsimõõtu; eesmärk on, et vana teksti sisu oleks tänapäeva lugejale takistusteta loetav.
Kohad, kus tõlge on tõlgendus, mitte kindel teadmine:
Originaal: Vikitekstid, "Oh, ma vaene Tarto liin" (allikas: Sõnarine, I kd, 1989). Tekst on ammu autoriõiguse alt väljas. Originaali kirjavahemärgid ja kirjapilt on säilitatud muutmata kujul, kaasa arvatud trükiallika omapärad.